Aues wird mau guet

Soooooo. Mul oli üks täitsa huvitav nädal vms. Esmaspäeval oli valentinipäev, yeah riiight, we all love that day. Natuke oli nagu motivatsiooni, samas ei olnud kah. Mittagil kirjutas mulle mu kontaktisik Valerie ja küsis, kas ma tahaks temaga õhtul Solothurnis chillida. Natüüüüürlich gau! Ja ma ei ole väga kaua nii suures koguses rämpstoitu söönud ühe päeva jooksul. Rongsõit Solothurni oli muidugi ümberistumisega Bernis, kestis poolteist tundi ja ajas mind meganärvi. Mul ikka on vist mingisugune foobia rongide suhtes.

Aga niiiiii hea oli Valerie't näha, ta on lihtsalt üks maailma toredamaid inimesi. Ta pole üldse nagu keegi suvaline kontaktisik, vaid nagu päriselt sõber ja ma usaldaks talle terve oma hinge. Käisime kinos, 'Hereafter' - selline koomisch, aga hea. Ja niisama olime ja megatore oli. Öösel sõitsin veel rongiga koju. Kell 1 öösel jalgrattaga sõita pole ka paha, kui kolmveerandkuu paistab ja puha.

Teisipäevalgi spontaanselt peale kooli Berni, et kokku saada Malvina ja Randoniga!!! Oehh , neidki polnud ma alates suusalaagrist näinud. Oli chill ja oli nii palju jutte, mida üksteisevõidu jutustada ja kindlasti jäi palju veel rääkimata. Positiivsed emotsioonid ongi kõige tähtsamad. Isegi, kui rong 25 min hilineb.

Kolmapäeval oli wtf suusapäev Schwarzsees, mis oli täielik success. Lund muidugi ei olnud, aga seda me kõik juba teadsime. Sõitsime siis natuke, pärast istusime peiz'is ja õppisin šveitsi kaardimänge juhhei.

Neljapäev polnud ka paha. Ning reede oli täitsa hea. See on see koht, kus laulaks koos Evelyga Buratino laulu ' see on juba väga hea' ..jaja. Mu vennal Janol oli sünnipäev, sai 18. Algul oli kodus väike istumine perekondlaste ja osade sõpradega. Pärast oli veel ühel kolleegil sünnipäev ja liikusime Freiburgi edasi. Selline tore ikka oli.
Laupäeval käisin veel Fäbi ja neidudega väljas jajah. Ikka ja alati leidub inimesi, keda ma isegi ei tunne, aga kes hüüavad ' hei estland!' ning naeravad mu koomilise hochdeutsch-dialekti segu üle. aga ei, ainult positiivne.

Hmm pühapäev oli jälle rahulik päev, nii ju peabki. Aga ohhei, just meenus, et õhtupoolikul käisin hostvanematega kirikus prantsuse barokk-kontserdit kuulamas.. Üldiselt mul ju ei ole midagi klassikalise muusika vastu. See poolteist tundi seal aga tekitas vaikselt soovi oma veene läbi närida. Missealikka, mingi hetk sai see läbi ja siis läksime perega cordonbleu'd sööma, mis oli täitsa väärt lõpp sellele nädalale. :))

Question of the week mann: yfu reeglid ja kojusaatmine.
Niisiis, nii palju kui mina asjast aru olen saanud, siis ametlikud reeglid väitvat, et esimese mingilaadse reeglirikkumise eest saadetakse hoiatuskiri vahetusõpilasele. Ning ja, arvatavasti siis, kui pärast seda veel midagi toimub, on suur tõenäosus , et inimene võidakse koju saata. Samas aga, ei saa alati nii kindlalt seda määrata, sest kõik sõltub muidugi ka sellest, mismoodi vahetusõpilane yfu reegleid rikkunud on jne.
Nagu vanasõna ütleb, pean veel mainima, et erand ju kinnitab reeglit. Ehk siis alati on juhtumeid, mis jäävad veidi segaseks ja mille kohta palju kuulujutte ringi liigub. aga jamh..

Esmapäeva õhtu, motiveerime nüüd kõik end edukaks nädalaks jawohl:)

bb

Et te näeks, mis ma vahepeal teinud olen! - written in the stars-

jõulud!

Gruyere

Schwarzsees suusatamas

RANDON!:)

Malvina Slovakkiast ja Evely Eestist - mu superneiud:)

Goldaus

Portes du Soleil Šveitsi ja Prantsusmaa piiril

hostisa ja Loriniga

hostvanemad ja Lorin

Wundercool es isch, gau

Andke andeks, et ma peaaegu mitte kunagi kommentaaridele ei vasta ega eriti tihti ei kirjuta..Ma mäletan veel, mis tunne mul endal oli, kui ma eelmine kevad teiste vahetusõpilaste blogisid lugesin ja nii sitaks huvitav ja uskumatu oli. :) Ja ma tean, millest ma siin kirjutama peaks, aga ei taha/viitsi/oska. vot



Igatahes. Jaanuaris peale vägevat vaheaega oli suusalaager YFUga, mis oli heaheahea. Nädal aega Meiringenis chillimist. Imeline tunne oli üle pika aja teisi võpe näha, need kallistused ja tervitused, kõik emotsioonid. Aeg möödus ruttu, 4 päeva suusatamist ja nalja ikka sai. Mõnes mõttes oli meeleolu mega teistsugune kui sügislaagri ajal. Arvatavasti seepärast, et seekord me ju kõik tundsime üksteist juba ja ei pingutanud niiväga , et kõigiga mingit kontakti leida. Ning igaühel on hinge peal midagi..

Üllatav oli see, et sain omale lõpuks kontaktisiku, kellega sai maha peetud üks neist tõeliselt väärtuslikest vestlustest, mis võivad muuta kõike. Ja muudavadki.

Viimasel päeval enne lahkumist jälle yfu traditsiooniline kallistus-hüvastijätu-ring. miksmiksmmiks peab alati nii palju hüvasti jätma?! liiga kurb on ju. Järgmine laager toimub etwa mais arvatavasti ja jääb viimaseks siin. Seda absoluutselt ei oota.

Koperdasime siis oma suuskade ja kohvritega kuidagi koju tagasi, oh neid lõbusaid ümberistumisi rongidega.

Olin lubanud veel sel samal õhtul kolleegidele nendega välja minna. Olin niiiiiiiii väsinud ja kaputt , aga emotsionaalse poole pealt tundsin end 100 korda paremini kui enne suusalaagrit. Mäletan veel, kuidas teiste võpidega arutasime, kuidas kõik väidavad, et ' jaa jõulud on rasked, aga peale aastavahetust läheb paremaks'. Ning me keegi ei suutnud seda uskuda. Aga see on tõsi, maidea kuidas ja miks, aga lihtsalt on. Mingi Newtoni seadus kindlalt.



Vahepealsel ajal on veel olnud imeilusaid nädalavahetusi ja nii edasi. Kool on nagu kool ikka, aga ma sunnin end pingutama. Vahel päästavad sunshine-inimesed mu päeva. :)

Ja aeg möödub iga hetkega ühe kiiremini. Iga päev küsitakse ' kui kauaks sa veel jääd..?' .

Tore nv oli mu neidudega. Ja nii vahva on , kui saab pühapäeval kell 12 üles tõusta ja vanemaid pole kodus ja ma ei pea midagi tegema (või noh teoreetiliselt ikka peaks) . Ning siis saab kahekesi koos vennaga lõunat süüa ning ta küsib igasugu küsimusi, mida ta tavaliselt kunagi ei küsi. Iga kord ma mõtlen, et kuidas ma küll ilma oma vendadeta hakkama saaks..



Ahjaaaa eelmistes kommentaarides oli paar küsimust. Esiteks siis šveitsi alkoholiseaduses kohta - yap, see on nii nagu Saksamaal mitte nii nagu Eestis. Ehk siis õlu ja vein jms on +16 a ja teised asjad +18. voilaa

Ja siis see teine küsimus negatiivse jõnksu kohta..:D Ei kavatsenud sellest blogis väga kirjutada, aga mis seal ikka. Kesiganes sa seda küsisid, pead sa esiteks teadma, et kui sa vahetusaastale lähed, pole mitte kunagi võimalik ette näha kõiki olukordi, mis juhtuda võivad. Ükskõik kui palju blogisid lugeda või inimestega rääkida - iga vahetusõpilase aasta on meeletult erinev ja koosneb nii suurel hulgal detailidest. Minu jaoks olid november ja detsember lihtsalt mitteniiedukad kuud. Kui ma õigesti mäletan, algas kõik väikesest arusaamatusest mu hostvanematega. Peale seda sattus üks vahetusõpilastest, kes mulle väga lähedane oli, haiglasse. See pani muidugi muretsema. Seejärel valmistas üks hea sõber mulle pettumuse. Kõige tipuks saadeti üks vahetusõpilastest koju, kes oli mu väga hea sõbranna ning sellega oli väga raske leppida. C'est la vie, aga vahel on nii, et kui sellised asjad juhtuvad, siis see paneb kuidagi kahtlema kogu selles headuses, mis siin maailmas tegelikult on. vot. Hetkel on aga kõik palju parem ja ma loodan, et see vastus nüüd aitas kedagi või midagi sellist.



Kevad on peaaegu käes, vahel saab juba õues Mittagi süüa, päike paistab ja ma olen palju paremini motiveeritud. wuhuhuhuuu, õhusuudlused Eestisse!



http://www.youtube.com/watch?v=JRtHYiWmsoA - selle lauluga äratati meid iga päev suusalaagris üles, psühhedeelne!:D



bisous,

B.