Wundercool es isch, gau

Andke andeks, et ma peaaegu mitte kunagi kommentaaridele ei vasta ega eriti tihti ei kirjuta..Ma mäletan veel, mis tunne mul endal oli, kui ma eelmine kevad teiste vahetusõpilaste blogisid lugesin ja nii sitaks huvitav ja uskumatu oli. :) Ja ma tean, millest ma siin kirjutama peaks, aga ei taha/viitsi/oska. vot



Igatahes. Jaanuaris peale vägevat vaheaega oli suusalaager YFUga, mis oli heaheahea. Nädal aega Meiringenis chillimist. Imeline tunne oli üle pika aja teisi võpe näha, need kallistused ja tervitused, kõik emotsioonid. Aeg möödus ruttu, 4 päeva suusatamist ja nalja ikka sai. Mõnes mõttes oli meeleolu mega teistsugune kui sügislaagri ajal. Arvatavasti seepärast, et seekord me ju kõik tundsime üksteist juba ja ei pingutanud niiväga , et kõigiga mingit kontakti leida. Ning igaühel on hinge peal midagi..

Üllatav oli see, et sain omale lõpuks kontaktisiku, kellega sai maha peetud üks neist tõeliselt väärtuslikest vestlustest, mis võivad muuta kõike. Ja muudavadki.

Viimasel päeval enne lahkumist jälle yfu traditsiooniline kallistus-hüvastijätu-ring. miksmiksmmiks peab alati nii palju hüvasti jätma?! liiga kurb on ju. Järgmine laager toimub etwa mais arvatavasti ja jääb viimaseks siin. Seda absoluutselt ei oota.

Koperdasime siis oma suuskade ja kohvritega kuidagi koju tagasi, oh neid lõbusaid ümberistumisi rongidega.

Olin lubanud veel sel samal õhtul kolleegidele nendega välja minna. Olin niiiiiiiii väsinud ja kaputt , aga emotsionaalse poole pealt tundsin end 100 korda paremini kui enne suusalaagrit. Mäletan veel, kuidas teiste võpidega arutasime, kuidas kõik väidavad, et ' jaa jõulud on rasked, aga peale aastavahetust läheb paremaks'. Ning me keegi ei suutnud seda uskuda. Aga see on tõsi, maidea kuidas ja miks, aga lihtsalt on. Mingi Newtoni seadus kindlalt.



Vahepealsel ajal on veel olnud imeilusaid nädalavahetusi ja nii edasi. Kool on nagu kool ikka, aga ma sunnin end pingutama. Vahel päästavad sunshine-inimesed mu päeva. :)

Ja aeg möödub iga hetkega ühe kiiremini. Iga päev küsitakse ' kui kauaks sa veel jääd..?' .

Tore nv oli mu neidudega. Ja nii vahva on , kui saab pühapäeval kell 12 üles tõusta ja vanemaid pole kodus ja ma ei pea midagi tegema (või noh teoreetiliselt ikka peaks) . Ning siis saab kahekesi koos vennaga lõunat süüa ning ta küsib igasugu küsimusi, mida ta tavaliselt kunagi ei küsi. Iga kord ma mõtlen, et kuidas ma küll ilma oma vendadeta hakkama saaks..



Ahjaaaa eelmistes kommentaarides oli paar küsimust. Esiteks siis šveitsi alkoholiseaduses kohta - yap, see on nii nagu Saksamaal mitte nii nagu Eestis. Ehk siis õlu ja vein jms on +16 a ja teised asjad +18. voilaa

Ja siis see teine küsimus negatiivse jõnksu kohta..:D Ei kavatsenud sellest blogis väga kirjutada, aga mis seal ikka. Kesiganes sa seda küsisid, pead sa esiteks teadma, et kui sa vahetusaastale lähed, pole mitte kunagi võimalik ette näha kõiki olukordi, mis juhtuda võivad. Ükskõik kui palju blogisid lugeda või inimestega rääkida - iga vahetusõpilase aasta on meeletult erinev ja koosneb nii suurel hulgal detailidest. Minu jaoks olid november ja detsember lihtsalt mitteniiedukad kuud. Kui ma õigesti mäletan, algas kõik väikesest arusaamatusest mu hostvanematega. Peale seda sattus üks vahetusõpilastest, kes mulle väga lähedane oli, haiglasse. See pani muidugi muretsema. Seejärel valmistas üks hea sõber mulle pettumuse. Kõige tipuks saadeti üks vahetusõpilastest koju, kes oli mu väga hea sõbranna ning sellega oli väga raske leppida. C'est la vie, aga vahel on nii, et kui sellised asjad juhtuvad, siis see paneb kuidagi kahtlema kogu selles headuses, mis siin maailmas tegelikult on. vot. Hetkel on aga kõik palju parem ja ma loodan, et see vastus nüüd aitas kedagi või midagi sellist.



Kevad on peaaegu käes, vahel saab juba õues Mittagi süüa, päike paistab ja ma olen palju paremini motiveeritud. wuhuhuhuuu, õhusuudlused Eestisse!



http://www.youtube.com/watch?v=JRtHYiWmsoA - selle lauluga äratati meid iga päev suusalaagris üles, psühhedeelne!:D



bisous,

B.