Nädal on olnud vaheldumisi ilus ja häiriv. Teatud asjaoludel oleks võinud olla suurepärane, aga see vist polegi tagantjärgi enam nii oluline.
Üldiselt ikka päike paistis ja see on nii armas, kui me terve klassiga lõunaajal platsi peal lebotame ja chillig on. Ja oluline polegi, mitu punkti ma bioloogia kontrolltöös saan, vaid see et meeleolu oleks positiivne. Samal ajal näen oma aknast mägede tipus paistvat lund:D
Mõnikord tuleb see tunne, mis haarab endasse. Kuidagi ebakindlus tuleviku suhtes. Aga muidugi ma saan hakkama, muud võimalust ei olegi. Ning samas ma tean, et kõige olulisem on olla siin ja praegu. See ongi kõik. Sest kunagi ei tea, mis saab pärast. Mul on veel 3 kuud. Mul on mu kevad. Mul on aega, mida nautida. Ja mu inimesed.
C'est la vie. La vita bella. Bisous :)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen