Eelmine, mitte see, aga eelmine. Nädal siis. Oli samuti täiesti okei ja mul juba peaaegu tekkis lootus , et suudan hakata uuesti korrapäraselt blogi kirjutama. Sel hetkel aga, kui olen peaaegu valmis kirjutama, pööratakse kõik jälle pea peale ja ma enam ei suuda.
Eelmine nädal oli hea. Sõin vahelduseks koos ameeriklastega lõunat jälle, Meredith'i ja Michelle'iga. Ja nii hea oli. Michelle'iga kohtusin esimest korda. Sain järjekordselt aru, kui erinevaid inimesi ikka leidub. Mõnega on nii , et proovid ja proovid, aga mingit kontakti ei teki. Teistega jälle on kohe selline chill. Erandeid on ka muidugi, alati ei saa liiga ruttu otsustada, kas on 'minu inimene' või mitte.
Ja muidu on vist nsm selline chillig olnud vahepeal. Ajaa, Eesti Vabariigi aastapäeval korraldasime sõpradega pannkoogiõhtu. Ning arutlen ikka omaette, et huvitav, kas siin keefirit või midagi sellist müüakse. Pole väga tähele pannud. Sest millega ma muidu kama teen?!
Esmaspäeva õhtul tuli välk pilves taevast ning sain niinii aru, mis mulle päriselt siin ja üldse tähtis on. Mõtlen vaid, et miks peab vahel milleski selgusele jõudmise eest nii kallist hinda maksma.. Suhtlesin oma suurepärase kontaktisikuga veel. Kõigele lisaks tean ma nüüd, mis ma tulevikus teha tahan. Mis siis, et see on spontaanne mõte jne. Aga see jääb praegu saladuseks.
See nädal oli meeletult rahutu. Täpselt nagu mu kohutav religiooniõpetaja täna ühte lugu jutustas - õpilane läks Buddha vms juurde ja küsis, kuidas leida elus õige tee. Buddha: " Kui ma istun, ma istun; kui ma seisan, ma seisan; kui ma kõnnin, ma kõnnin." Õpilane ei saanud aru, ja vastas , et jah, täitsa loogiline ju. Buddha aga seepeale: " Kui sa istud, sa seisad; kui sa seisad, sa juba kõnnid." Ehk siis ta tahtis tähelepanu juhtida asjaolule, et liigagi tihti on inimene oma mõtlemises alati sammuvõrra eespool, kui peaks. Jah , mõnikord on oluline asju planeerida, das stimmt. Aga tuleb elada hetkes. Terve nädala olen ma ainult muretsenud, aga. Ma nüüd lähen välja ja üritan olla.
Muide , vaheaeg hakkas ka täna, ja Fasnacht. Ma teinekord seletan.
Kallistan,
B.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen