Alati kui ma esmaspäeval blogi kirjutan, nt nagu eelmise postituse puhul, siis ma enam see nädal rohkem ei kirjuta. Millegipärast on nii juhtunud. Sest terve nädala ootan nädalavahetust ja siis on see käes jajajaa. Blogi olemasolu meenub alles järgmisel esmaspäeval.
Anywho. Mul läheb kõik suurepäraselt, nagu öeldakse. Eelmisel teisipäeval käisin esimest korda klassiõdedega väljas, Julia ja Danielaga. Muidu tavaliselt ainult Lorini inimestega. Mnjaa, lahe oli. Räägin liiga palju vahel, though. Mitte, et see iseenesest halb oleks, aga valel teemal enamasti..
Kool on olnud okei. Selline tavaline, aga noh, es geht.
Reede - ausalt juba klassikaks muutunud xxeme. Mul on endal ka imelik, et me seal nii palju käime, aga see on parim koht Freiburgis:) Isegi baarmen juba teab mind nägupidi..Sain jälle paljude inimestega tuttavaks. Nüüd on jälle kõik nii segamini. Zum Beispiel, eile hakkas keegi minuga fb-s rääkima. Okei, võin taga ju rääkida, aga ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kes ta on. Isegi siis ei meenu, kui Livia mulle 2x üle seletab, kus ma täpselt temaga tutvusin. Egal.
Laupäev hommikul oli varajane ärkamine, mis kohe üldse ei rõõmustanud. Läksime vahetusvanematega Plaffeien'isse Alpabzug'i vaatama. See tähendab üritust, mille puhul lehmad talveks mägedest tagasi tuuakse. Lehmad on kõik lilledega kaunistatud ja korraldavad oma lehmarongkäiku vms:DD Polnud niiii huvitav, aga kuna see on midagi väga originaal-šveitsilikku, siis mõtlesin, et tasub ikka ära vaadata. Kuigi enamus šveitslasi pole seda isegi näinud. Panen millalgi pilte ka üles.
Õhtul käisin koos Janoga ühel väiksel sünnipäevapeol. Olin talle just eelmine päev öelnud, et tahaksin tema sõpru paremini tundma õppida. Ja siis see oli nii kena temast, et ta mind kaasa kutsus.
Pühapäeval..mis ma tegin? hmmmm. Käisin Lorini jalgpallimatši vaatamas ja olin nsm. Siis jäime Janoga megapaduka kätte, aga see-eest nägime imeilusat topeltvikerkaart! Esmaspäeval suutsid mu neiud mul jälle tuju heaks teha. Käisin Stini, Pascale' ja Liviaga Freiburgis, sest kooli polnud see päev. Mulle meeldib mu klass ja Jano sõbrad on ka kõik väga toredad. Aga esimesest õhtust peale tunnen, kuhu päriselt kuulun. :) Stiniga käisime veel swisscomi poes ja LÕPUKS sain omale kohaliku šveitsi numbri!!! Ma olen nii rõõmus nüüd. Ikka väga suutsin venitada sellega. Siis tegime veel pilte YFU-laagri jaoks. Hmm, pildid oleks pidanud üleeile ära saatma..Noh, äkki teen seda homme.
Aga nüüd ootab mind xxeme. Weil es dienstag ist!
Terviseks:D
Dienstag, 28. September 2010
Montag, 20. September 2010
Head asjad ei tulegi kergelt?
Kolmapäeval läksin lõpuks kooli ja nii hea meel oli jälle inimesi näha. Inimesed on siin tõesti suurepärased:) Ning nüüd olen piisavalt terve ja es geht. Neljapäevane ujumine oli surm. Ma siis väitsin õpetajale, et mul on veefoobia. Aga suva.
Reede õhtul kodus "country-abend". Lorin, Jonas, Fäbu, Aschbi, Stini und ich. Selline rahulik, aga lõbus ja hea. Ma jätkuvalt ei väsi üllatumast, kui Lorin ja mehed midagi korraldavad. Siis on nii naljakas lihtsalt. Sest nad kõik on nii megakummalised, aga mitte halvas mõttes. Jano ilmus ka korraks kohale ja järgmine päev suutis Stini ainult tema tantsuoskusest rääkida:D:D mis oli tõesti hea!
Laupäeva päeval passisin nsm. Seejärel väike naistekas Bad Bonnis. Õhtul lõõõõpuks Neueneggis kellegi geburtstagsfescht. Mis oli hea. Võinoh peamine osa sellest, vahepeal oli verrückt ka. Oli palju tuttavaid, keda polnud mõnda aega näinud. Nii naljakas oli, kui seletasin Jonasele midagi eriti emotsionaalselt. Ja siis keegi umbes koputab õla peale ja küsib, kuskohast ma pärit olen. Väidab siis, et ta lihtsalt tundis huvi, sest mu saksa keel oli eriti komisch. Mida ma ka usun. Nojah:DD Parim ikka lõpus ja üldiselt oli suurepärane.
Pühapäeva hommik. Ahvatlus terve päev maha magada oli tõesti olemas. Aga aga, magades ju Šveitsi avastada ei saa nii palju. Võtsin end kokku ja koos Priska ja Loriniga asusime Lõuna-Šveitsi poole teele. Sihtpunkt oli Genfersee ääres üks kohake. See oli nii väärt ülestõusmist! Jälle midagi täiest uut. Lõuna-Šveits, see on ju päike ja viinamarjaistandused ja vein. Nagu Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa. Imeilus! Järve vaadates võis peaaegu ette kujutada, et see on meri. Seltskond koosnes küll peaaegu ainult vanematest inimestest, aga okei oli. Terve päev siis olimegi seal lihtsalt, degusteerisime veine, sõime ja suhtlesime. Hommikusöök, lõuna ja õhtusöök 3in1 ütleks selle kohta. Lõpuks olin niiiiii väsinud. Järjekordselt väga armas päikesepõletus kah;)
Kenneth! Ma pean sulle nalja rääkima! Ma sain su klassijuhatajaga tuttavaks:D:D Nagu kõige lambim asi üldse, eksole:D Ja ta polnud ikka aru saanud, kas sa oled eestlane või soomlane:D
Tänane oli omamoodi. Komisch, aber gut. Ebatõenäoline kooslus, aga võin siiski öelda, et peagu nii see oli. Jaaa, ma kinnitasin endale hommikul, et tuleb suurepärane päev. Sellegipoolest feilisin mingite väikeste tobedate asjadega ja kartsin juba, et olen ära neetud vms:DD Midaiganes. Rahunen nüüd maha ja kõik läheb hästi:) Sest nüüd on kõik ikkagi teistmoodi. Miskit on muutunud. Kuidagi ja millegipärast. Pole üldse enam nii nagu alguses. Eks paistab.
Itaalia keele tunnis tutvustasin Tallinnat. Kõigest paar lauset, sest sellega meie itaalia keele tase piirdub.
Mõtlen, et väga tore oleks, kui homme kõik hästi läheks.
Päikest!;)
Reede õhtul kodus "country-abend". Lorin, Jonas, Fäbu, Aschbi, Stini und ich. Selline rahulik, aga lõbus ja hea. Ma jätkuvalt ei väsi üllatumast, kui Lorin ja mehed midagi korraldavad. Siis on nii naljakas lihtsalt. Sest nad kõik on nii megakummalised, aga mitte halvas mõttes. Jano ilmus ka korraks kohale ja järgmine päev suutis Stini ainult tema tantsuoskusest rääkida:D:D mis oli tõesti hea!
Laupäeva päeval passisin nsm. Seejärel väike naistekas Bad Bonnis. Õhtul lõõõõpuks Neueneggis kellegi geburtstagsfescht. Mis oli hea. Võinoh peamine osa sellest, vahepeal oli verrückt ka. Oli palju tuttavaid, keda polnud mõnda aega näinud. Nii naljakas oli, kui seletasin Jonasele midagi eriti emotsionaalselt. Ja siis keegi umbes koputab õla peale ja küsib, kuskohast ma pärit olen. Väidab siis, et ta lihtsalt tundis huvi, sest mu saksa keel oli eriti komisch. Mida ma ka usun. Nojah:DD Parim ikka lõpus ja üldiselt oli suurepärane.
Pühapäeva hommik. Ahvatlus terve päev maha magada oli tõesti olemas. Aga aga, magades ju Šveitsi avastada ei saa nii palju. Võtsin end kokku ja koos Priska ja Loriniga asusime Lõuna-Šveitsi poole teele. Sihtpunkt oli Genfersee ääres üks kohake. See oli nii väärt ülestõusmist! Jälle midagi täiest uut. Lõuna-Šveits, see on ju päike ja viinamarjaistandused ja vein. Nagu Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa. Imeilus! Järve vaadates võis peaaegu ette kujutada, et see on meri. Seltskond koosnes küll peaaegu ainult vanematest inimestest, aga okei oli. Terve päev siis olimegi seal lihtsalt, degusteerisime veine, sõime ja suhtlesime. Hommikusöök, lõuna ja õhtusöök 3in1 ütleks selle kohta. Lõpuks olin niiiiii väsinud. Järjekordselt väga armas päikesepõletus kah;)
Kenneth! Ma pean sulle nalja rääkima! Ma sain su klassijuhatajaga tuttavaks:D:D Nagu kõige lambim asi üldse, eksole:D Ja ta polnud ikka aru saanud, kas sa oled eestlane või soomlane:D
Tänane oli omamoodi. Komisch, aber gut. Ebatõenäoline kooslus, aga võin siiski öelda, et peagu nii see oli. Jaaa, ma kinnitasin endale hommikul, et tuleb suurepärane päev. Sellegipoolest feilisin mingite väikeste tobedate asjadega ja kartsin juba, et olen ära neetud vms:DD Midaiganes. Rahunen nüüd maha ja kõik läheb hästi:) Sest nüüd on kõik ikkagi teistmoodi. Miskit on muutunud. Kuidagi ja millegipärast. Pole üldse enam nii nagu alguses. Eks paistab.
Itaalia keele tunnis tutvustasin Tallinnat. Kõigest paar lauset, sest sellega meie itaalia keele tase piirdub.
Mõtlen, et väga tore oleks, kui homme kõik hästi läheks.
Päikest!;)
Montag, 13. September 2010
Keine Lust
Laupäeva õhtul käisin siiski korraks hostvanematega väljas. Emile Angeloz' skulptuurid. Näitus tema enda aias. Prantslaslik ja mõtlemapanev oli. Aga ma pikalt jahuma ei hakka.
Pühapäeva hommikul taaskord meeliülendav ärkamine kell 7! Et saaks mägedesse matkama minna. Hochmatt - 2152 m. Seekord oli seda natuke liiga palju..Ma olen ju ikka veel haige ka. Muidugi oli vaade ilus! Siiski, polnud päris seda õiget emotsioon see päev.
Viimane pilt, see valge lumine mägi, see on Mont Blanc!!! Seda oli küll väga vähe näha, aga siiski lahe:)
Täna ei olnud jälle mingit isu üles tõusta. Ehk siis kooli ei läinud ja nsm jõin ingveriteed terve päeva. Siis vaatasin "A Walk To Remember" ja "The Notebook". Lihtsalt niiiiiiiiiii..... Valasin veidi pisarad ja mõtisklesin.
"Mäletad, kui sa kuulsid mu südame häält?"
Praegu on kõik juba kuidagi teises staadiumis, võrreldes esimeste nädalatega. On ju kool ja siis on ka tõsisemaid hetki ning asju, mida ma ei mõista. Üldises plaanis kinnitan endale siiski, et kõik on hästi. Ja nii ongi.
Samstag, 11. September 2010
Kõike saab lahendada kohvi, šokolaadi ja ripsmetušiga.
Teisipäev algas mittemidagiheadtõotavalt. Sellest hoolimata. Kennethiga kohtudes suutsimegi mõlemad ainult lakkamatult emotsioneerida. Ning oma eesti keelt kuulda oli väga kummaline. toretoretore. Kaua ei olnud, sest otsustasime, et käime mõlemad oma kodudest läbi ja saame õhtul uuesti kokku.
Järgnes mu esimene totaalne feilimine rongidega, aga selle võib maha vaikida. Lõpuks saime kokku ja läksime xx'i, sest ikkagi teisipäeva õhtu juu:D Tuttavaid väga palju polnud, kõik on nii hõivatud juba kooli ja muude asjadega. Keeled lähevad kõik nii segamini omavahel! Teineteisega rääkisime ju eesti keelt, siis teiste inimestega mina saksat ja tema prantsuse keelt. Muidugi hakkan siis vahepeal talle midagi saksa keeles ütlema ja kellelegi teisele eesti keeles. Lisame kõigele sellele veel inglise keele ja itaalia keele tunnid koolis. Ning vahel tuleb tuju inimestele venekeelseid väljendeid õpetada. Siiski, see kõik on nii hea.
Õhtu polnud pikk; lubasin ju tubli olla ja varasema rongiga koju minna.
Kolmapäeva õhtul käisin jalgpallimatši vaatamas. Hostvend Lorin mängis. Alguses oli huvitav, esimesed mõtted olid, et jaa hakkangi nüüd kogu aeg käima. Ning noh, lõpuks mõtlesin, et ei lähe enam kunagi. Niiiii külm oli. Mul oli isegi paks jakk seljas, aga siiski.
Ojaaa, selle tulemusel olengi juba viimased kolm päeva haige. Neljapäev oli veel okei, aga reedel ehk eile koolis ei käinud. Sellegipoolest oli vaja end õhtuks xx'i vedada. Ma olin seda nii oodanud ja tahtsin oma inimesi näha. Lõbus nagu alati. Peagu kõik olid kohal. Lõpuks ilusti viimase rongi peale ning kõik läks kenasti. Pärast siiski veel Fabiani poole edasi. Maisaaaa, mu vennad on vahel ikka nii vennalikud. Alati valvavad mind liiga palju ja räägivad tarka juttu. Sest mina olen ju väike õde.. no tõesti :DD Ning üritan neile siis seletada, et ma saan ise ka hakkama. Tegelikult on nad ju muidugi head ja toredad.
Eks täna olen ikka haige ja ei viitsi midagi teha. Paistab, mis saab.
Järgnes mu esimene totaalne feilimine rongidega, aga selle võib maha vaikida. Lõpuks saime kokku ja läksime xx'i, sest ikkagi teisipäeva õhtu juu:D Tuttavaid väga palju polnud, kõik on nii hõivatud juba kooli ja muude asjadega. Keeled lähevad kõik nii segamini omavahel! Teineteisega rääkisime ju eesti keelt, siis teiste inimestega mina saksat ja tema prantsuse keelt. Muidugi hakkan siis vahepeal talle midagi saksa keeles ütlema ja kellelegi teisele eesti keeles. Lisame kõigele sellele veel inglise keele ja itaalia keele tunnid koolis. Ning vahel tuleb tuju inimestele venekeelseid väljendeid õpetada. Siiski, see kõik on nii hea.
Õhtu polnud pikk; lubasin ju tubli olla ja varasema rongiga koju minna.
Kolmapäeva õhtul käisin jalgpallimatši vaatamas. Hostvend Lorin mängis. Alguses oli huvitav, esimesed mõtted olid, et jaa hakkangi nüüd kogu aeg käima. Ning noh, lõpuks mõtlesin, et ei lähe enam kunagi. Niiiii külm oli. Mul oli isegi paks jakk seljas, aga siiski.
Ojaaa, selle tulemusel olengi juba viimased kolm päeva haige. Neljapäev oli veel okei, aga reedel ehk eile koolis ei käinud. Sellegipoolest oli vaja end õhtuks xx'i vedada. Ma olin seda nii oodanud ja tahtsin oma inimesi näha. Lõbus nagu alati. Peagu kõik olid kohal. Lõpuks ilusti viimase rongi peale ning kõik läks kenasti. Pärast siiski veel Fabiani poole edasi. Maisaaaa, mu vennad on vahel ikka nii vennalikud. Alati valvavad mind liiga palju ja räägivad tarka juttu. Sest mina olen ju väike õde.. no tõesti :DD Ning üritan neile siis seletada, et ma saan ise ka hakkama. Tegelikult on nad ju muidugi head ja toredad.
Eks täna olen ikka haige ja ei viitsi midagi teha. Paistab, mis saab.
Montag, 6. September 2010
schnalla knallen..neii
Was hast du am Wochenende gemacht? mu lemmikküsimus kõigile täna.
Reede õhtul xx, mu vaieldamatu hetkelemmik. Üritasin teada saada, kuidas seda kirjutatakse, aga jäi ikka segaseks. ventijem, oder etwas sooo, egal;D Mu sõbrad on ikka sitaks hoolivad, peab ütlema. Isegi, kui ma ise pole vahel.
On inimesed, kellega on reede õhtul lõbus. Veelgi paremad on aga need, kes võtavad kontakti laupäeva varalõunal.
Laupäeva õhtul käisin Livia'ga Bernis klubitamas. Tal lõppes väga pikaajaline suhe. Ehk siis oli vaja tema mõtteid eemale juhtida. Schnalaaaa. Minul ei olnud hauptsache s. tuju. Vaid sinuga viitsiks, C.
Pühapäeval oli uni selgelt liiga magus, et end mägedes matkamiseks ohverdada. Tuleb teisi kordigi. Seega nautisin oma rahu ning imetlesin mägesid kaugemalt, aias päikese käes lugedes.
Inimesed on siin tõesti suurepärased. Paremad, kui julgesin loota. Muidugi olen ise ka ehk veidi teistmoodi ja üritan rohkem kui muidu.
Homne tõotab väsitav tulla. Siiskisiiski, on plaanis kohtuda Kennethiga(ka võp eestist)!!!!!!!! Üldse pole naljakas, et me samas linnas koolis käime ja üksteisele väga lähedal elame ning ise seda kuu aega ei tea. Võib olla vahva jälle reaalselt eesti keelt rääkida näost näkku:DDD
mit Livia@wankdorf
Reede õhtul xx, mu vaieldamatu hetkelemmik. Üritasin teada saada, kuidas seda kirjutatakse, aga jäi ikka segaseks. ventijem, oder etwas sooo, egal;D Mu sõbrad on ikka sitaks hoolivad, peab ütlema. Isegi, kui ma ise pole vahel.
On inimesed, kellega on reede õhtul lõbus. Veelgi paremad on aga need, kes võtavad kontakti laupäeva varalõunal.
Laupäeva õhtul käisin Livia'ga Bernis klubitamas. Tal lõppes väga pikaajaline suhe. Ehk siis oli vaja tema mõtteid eemale juhtida. Schnalaaaa. Minul ei olnud hauptsache s. tuju. Vaid sinuga viitsiks, C.
Pühapäeval oli uni selgelt liiga magus, et end mägedes matkamiseks ohverdada. Tuleb teisi kordigi. Seega nautisin oma rahu ning imetlesin mägesid kaugemalt, aias päikese käes lugedes.
Inimesed on siin tõesti suurepärased. Paremad, kui julgesin loota. Muidugi olen ise ka ehk veidi teistmoodi ja üritan rohkem kui muidu.
Homne tõotab väsitav tulla. Siiskisiiski, on plaanis kohtuda Kennethiga(ka võp eestist)!!!!!!!! Üldse pole naljakas, et me samas linnas koolis käime ja üksteisele väga lähedal elame ning ise seda kuu aega ei tea. Võib olla vahva jälle reaalselt eesti keelt rääkida näost näkku:DDD
mit Livia@wankdorf
Sonntag, 5. September 2010
Berni Tierpark
Ega minu arvates ka loomapildid kõige intrigeerivamad pole, aga hetkel mul midagi paremat pakkuda pole. Luban , et võtan ehk järgmine kord fotoka xx-i kaasa, ja siis näete kunagi mu sõpru ja kõiki lahedaid inimesi. Koolist võiks ka pilte teha muidugi.
Musimusi, hoidke südamed soojad!
Donnerstag, 2. September 2010
Gantrisch!
Leidsin, et need pildid väärivad eraldi postitust. Pühapäeva hommikul käisime vanematega päris mägedes matkamas. Kell 10 hommikul oli 6.5 kraadi. Süda aga soe. Tõus oli peaaegu 700 meetrit. Mägi ise, Gantrisch, on u 2200m kõrge. Kõige kõrgemasse tippu välja. Imehea. Nüüd ongi kõik nii päris päriselt.
Minu arvates oli vahepeal seal küll nii eluohtlik. Muidugi nad kinnitasid, et ma ei saa kuskilt alla kukkuda ja surma saada, aga siiski:D Isegi väikeste lastega olid osad seal.
Pilvedevaheline päike.
Ilusa ilmaga võib selle mäe otsast väga kaugele näha. Isegi Mont Blanc paistab ära. Meil oli aga udu kahjuks sel ajal. Paar päeva tagasi oli juba Gantrischi peal ka esimene lumi. Nüüd on see jälle muidugi sulanud.
PS. Kirglikud tervitused kõigile!
Rahul igas hetkes, igal pool?
Ma pole tõesti kaua kirjutanud.
Eelmine nädalalõpp oli peaegu rahulik. Ainult, et Lorin korraldas pühapäeva õhtul meie juures oma vana klassiga peo. Mõne inimese nime pidin jälle vähemalt 5 korda üle küsima. Inimesed on nii huvitavad siin, kõik on nii erinevad ja samas sobivad kokku. Ikka väga paljudel on välismaalastest vanemad ja kõik pärinevad erinevast maailma nurgast.
Esmaspäeva hommik polnud kõige õnnestunum, aga esimene koolipäev algas õnneks alles pärastlõunal. Siin ei tähenda esimene koolipäev eriti midagi. Pole mingit aktust ega kõnesid. Ning keegi ei pane midagi erilist selga.
Alguses ma polnud nii vaimustuses oma klassist. Tundusid kuidagi külmad. Nüüd paari päevaga olen siiski aru saanud, et enamus on väga armsad inimesed. Anna, Annick, Julia, Larisa, Severine, Ilona, Linda, Carolin, Claudia, Daniela, Sarah, Alina, Damiano, Damian, Alain, Jöel, Pascal, Konrad, mina - kokku on meid 19 ja õnneks olen suutnud kõigi nimed meelde jätta. Nad nii üllatavad mind oma lahkusega. Damiano küsib kogu aeg, kas ma ikka tean, millise rongi peale ma minema pean:D Ja nad alati seletavad mulle asju, kui ma midagi aru ei saa.
Kool on natuke teistsugune, kui enamus Eesti koolid. St.Michel on ainult gümnaasium ehk 4 klassi. Õpilasi on aga umbes sama palju kui terves Tallinna Reaalkoolis. Eraldi on prantsuse ja saksakeelsed klassid. Kusjuures prantslased on siin ülekaalus. Ja paralleele ühe aasta peal umbes 10 või rohkemgi. On 5 erinevat hoonet ja natuke raske siin orienteeruda. Ja kogu aeg inimesi nähes mõtlen, et kas ma tunnen neid või mitte. Muidugi kellegi nime ka ei mäleta.
Huvitav nädal on olnud niivõrd-kuivõrd. Iga õhtu olen nii läbi.
Itaalia keelega läks paraku nii, et avastasin, mu õpetaja ei räägi saksa keelt eriti. Ta seletab itaalia keelt prantsuse keeles. Ma hetkel ei kujuta ette, kas minu jaoks on üldse võimalik nii midagi õppida, aga eks paistab.
Täna oli kehalises ujumine, nagu hakkabki olema korra nädalas. Polnud nii kohutav, kui ma eeldasin.
Homme esimene tund alles kl 10.40. Seepärast, et keemiaga on mingi probleem ja prantsuskeeles ma ei käi.
Kõik ütlevad, et mu saksa keel on nii hea jne. Nii irooniline, sest ma täiega sokin lihtsalt.
Muide, niisama mainin, et siin šveitslastel on ka levinud see tervitusmusi-kultuur. Ma arvasin, et see eksisteerib ainult filmides ja Itaalias, aga noh:D:D See on armas, aga ma kunagi ei saa aru , kas 1 või 3 või kas üldse. Neil on väga omaloogika vist.
Siin on nii irooniliselt ilus. Vot.
Eelmine nädalalõpp oli peaegu rahulik. Ainult, et Lorin korraldas pühapäeva õhtul meie juures oma vana klassiga peo. Mõne inimese nime pidin jälle vähemalt 5 korda üle küsima. Inimesed on nii huvitavad siin, kõik on nii erinevad ja samas sobivad kokku. Ikka väga paljudel on välismaalastest vanemad ja kõik pärinevad erinevast maailma nurgast.
Esmaspäeva hommik polnud kõige õnnestunum, aga esimene koolipäev algas õnneks alles pärastlõunal. Siin ei tähenda esimene koolipäev eriti midagi. Pole mingit aktust ega kõnesid. Ning keegi ei pane midagi erilist selga.
Alguses ma polnud nii vaimustuses oma klassist. Tundusid kuidagi külmad. Nüüd paari päevaga olen siiski aru saanud, et enamus on väga armsad inimesed. Anna, Annick, Julia, Larisa, Severine, Ilona, Linda, Carolin, Claudia, Daniela, Sarah, Alina, Damiano, Damian, Alain, Jöel, Pascal, Konrad, mina - kokku on meid 19 ja õnneks olen suutnud kõigi nimed meelde jätta. Nad nii üllatavad mind oma lahkusega. Damiano küsib kogu aeg, kas ma ikka tean, millise rongi peale ma minema pean:D Ja nad alati seletavad mulle asju, kui ma midagi aru ei saa.
Kool on natuke teistsugune, kui enamus Eesti koolid. St.Michel on ainult gümnaasium ehk 4 klassi. Õpilasi on aga umbes sama palju kui terves Tallinna Reaalkoolis. Eraldi on prantsuse ja saksakeelsed klassid. Kusjuures prantslased on siin ülekaalus. Ja paralleele ühe aasta peal umbes 10 või rohkemgi. On 5 erinevat hoonet ja natuke raske siin orienteeruda. Ja kogu aeg inimesi nähes mõtlen, et kas ma tunnen neid või mitte. Muidugi kellegi nime ka ei mäleta.
Huvitav nädal on olnud niivõrd-kuivõrd. Iga õhtu olen nii läbi.
Itaalia keelega läks paraku nii, et avastasin, mu õpetaja ei räägi saksa keelt eriti. Ta seletab itaalia keelt prantsuse keeles. Ma hetkel ei kujuta ette, kas minu jaoks on üldse võimalik nii midagi õppida, aga eks paistab.
Täna oli kehalises ujumine, nagu hakkabki olema korra nädalas. Polnud nii kohutav, kui ma eeldasin.
Homme esimene tund alles kl 10.40. Seepärast, et keemiaga on mingi probleem ja prantsuskeeles ma ei käi.
Kõik ütlevad, et mu saksa keel on nii hea jne. Nii irooniline, sest ma täiega sokin lihtsalt.
Muide, niisama mainin, et siin šveitslastel on ka levinud see tervitusmusi-kultuur. Ma arvasin, et see eksisteerib ainult filmides ja Itaalias, aga noh:D:D See on armas, aga ma kunagi ei saa aru , kas 1 või 3 või kas üldse. Neil on väga omaloogika vist.
Siin on nii irooniliselt ilus. Vot.
Abonnieren
Posts (Atom)