Ma pole tõesti kaua kirjutanud.
Eelmine nädalalõpp oli peaegu rahulik. Ainult, et Lorin korraldas pühapäeva õhtul meie juures oma vana klassiga peo. Mõne inimese nime pidin jälle vähemalt 5 korda üle küsima. Inimesed on nii huvitavad siin, kõik on nii erinevad ja samas sobivad kokku. Ikka väga paljudel on välismaalastest vanemad ja kõik pärinevad erinevast maailma nurgast.
Esmaspäeva hommik polnud kõige õnnestunum, aga esimene koolipäev algas õnneks alles pärastlõunal. Siin ei tähenda esimene koolipäev eriti midagi. Pole mingit aktust ega kõnesid. Ning keegi ei pane midagi erilist selga.
Alguses ma polnud nii vaimustuses oma klassist. Tundusid kuidagi külmad. Nüüd paari päevaga olen siiski aru saanud, et enamus on väga armsad inimesed. Anna, Annick, Julia, Larisa, Severine, Ilona, Linda, Carolin, Claudia, Daniela, Sarah, Alina, Damiano, Damian, Alain, Jöel, Pascal, Konrad, mina - kokku on meid 19 ja õnneks olen suutnud kõigi nimed meelde jätta. Nad nii üllatavad mind oma lahkusega. Damiano küsib kogu aeg, kas ma ikka tean, millise rongi peale ma minema pean:D Ja nad alati seletavad mulle asju, kui ma midagi aru ei saa.
Kool on natuke teistsugune, kui enamus Eesti koolid. St.Michel on ainult gümnaasium ehk 4 klassi. Õpilasi on aga umbes sama palju kui terves Tallinna Reaalkoolis. Eraldi on prantsuse ja saksakeelsed klassid. Kusjuures prantslased on siin ülekaalus. Ja paralleele ühe aasta peal umbes 10 või rohkemgi. On 5 erinevat hoonet ja natuke raske siin orienteeruda. Ja kogu aeg inimesi nähes mõtlen, et kas ma tunnen neid või mitte. Muidugi kellegi nime ka ei mäleta.
Huvitav nädal on olnud niivõrd-kuivõrd. Iga õhtu olen nii läbi.
Itaalia keelega läks paraku nii, et avastasin, mu õpetaja ei räägi saksa keelt eriti. Ta seletab itaalia keelt prantsuse keeles. Ma hetkel ei kujuta ette, kas minu jaoks on üldse võimalik nii midagi õppida, aga eks paistab.
Täna oli kehalises ujumine, nagu hakkabki olema korra nädalas. Polnud nii kohutav, kui ma eeldasin.
Homme esimene tund alles kl 10.40. Seepärast, et keemiaga on mingi probleem ja prantsuskeeles ma ei käi.
Kõik ütlevad, et mu saksa keel on nii hea jne. Nii irooniline, sest ma täiega sokin lihtsalt.
Muide, niisama mainin, et siin šveitslastel on ka levinud see tervitusmusi-kultuur. Ma arvasin, et see eksisteerib ainult filmides ja Itaalias, aga noh:D:D See on armas, aga ma kunagi ei saa aru , kas 1 või 3 või kas üldse. Neil on väga omaloogika vist.
Siin on nii irooniliselt ilus. Vot.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen